100 aastat insuliini: kuidas on diabeediravi ajas muutunud?

Oluline on rõhutada, et vähemlevinud esimest tüüpi diabeedi puhul ei ole tegu elustiilist tingitud haigusega, vaid autoimmuuntõvega, mille tekkepõhjused pole tänaseni täpselt teada. Dr Põld toob välja Soome teadlaste töö, milles on uuritud mikrobioomi ehk soolestiku bakterikoosluse rolli suhkrutõve kujunemisel ning jõutud järeldusele, et tõenäoliselt seostub nii esimese kui teise tüübi diabeet sellega, et organismi mikrobioom on vilets.

Esimest tüüpi diabeedi puhul kõhunäärme rakud praktiliselt ei tooda insuliini. Teist tüüpi diabeedi puhul organism küll toodab insuliini, ent selle kontsentratsioon on kas liiga väike või ei suuda keha seda enam õigesti kasutada.

Elupäästev insuliin

Esimest tüüpi diabeedist ei ole täna veel võimalik terveneda, kuid aastate jooksul on oluliselt paranenud ravi, millega haigust ohjata. Üks olulisemaid läbimurdeid diabeediravis tehti 1921. aastal Torontos, kus grupp teadlasi avastas, et biomolekul insuliin võib vähendada diabeediga koerte vere glükoosisisaldust. Ajas on insuliin koos teaduse arenguga palju kvaliteetsemaks muutunud.
„Insuliinid on n-ö individuaalselt talutavad. See tähendab, et proovitakse ühe, teise ja kolmandaga kuni leitakse konkreetse patsiendi jaoks sobiv insuliin. Täna on valikuvõimalus õnneks juba päris suur. Oluline on ka annuse tiitrimine,“ räägib dr Põld. Ta märgib, et kui varem seostus insuliini süstimine just esimest tüüpi diabeediga, siis tänapäeval kasutatakse seda ka teist tüübi diabeedi ravis.

„Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud ka insuliinravi saavate teise tüübi diabeediga patsientide hulk. Teaduslike uuringute teel on jõutud selleni, et ka teist tüüpi diabeeti põdevale inimesele tuleb süstitavat insuliini teatud juhtudel abiks anda, hoidmaks veresuhkru normväärtusi,“ ütleb Dr Põld.

Pidev ülevaade glükoositasemest aitab teha täpsemaid raviotsuseid

Lisaks insuliinile oli diabeetikute jaoks märgiline ka 1969. aasta, kui veresuhkru mõõtmiseks ja monitoorimiseks töötati välja glükomeeter. Esialgu oli see küll mõeldud vaid haiglates kasutamiseks, kodusesse kasutusse jõudis seade 70ndatel.

Glükomeeter on diabeetikule küll väga tubli abimees, ent määrab veresuhkru vaid mõõtmise hetkel. Suhkruhaigusega kaasneb aga pidev glükoositaseme üles-alla kõikumine. Lisaks kõhunäärmele tegeleb ka maks suhkrute ja monosahhariidide lagundamisega. Maks toodab nimelt insuliinile vastuainet ehk glükagooni. „Veresuhkru taseme kõikumised ongi seotud insuliini ja glükagooni omavaheliste n-ö mängudega,“ selgitab Qvalitase peaarst.

90ndate lõpul jõudis turule maailma esimene pideva glükoosimonitooringu (Continuous Glucose Monitoring, CGM) seade. See mõõdab iga viie minuti tagant kasutaja veresuhkrut, aidates tal teha oluliselt täpsemaid ja kaalutletumaid otsuseid diabeediravis.

Tänapäevased CGM-seadmed on ühilduvad nutitelefonidega ning annavad hoiatuste abiga märku madalast-kõrgest veresuhkrust ja ka sellest, mis suunas glükoositase parasjagu liikumas on. Pikalt oodatud tehnoloogia ravieesmärkide täitmiseks on sellest aastast kättesaadav ka Eestis.

Ennetus ennekõike

Erinevalt esimese tüübi diabeedist on aga teise tüübi diabeedist võimalik niivõrd paraneda, et patsient enam ravi ei vajagi. Dr Põld selgitab, et viimastel aastatel lisandunud ravimid, mis mõjutavad inimese ajus toitumist stimuleerivad piirkondi, on andnud väga häid tulemusi. Samas eeldab ravimitest vabanemine lisaks raviskeemi täitmisele ka kehakaalu korda saamist ning tervislike liikumis- ja toitumisharjumuste tekitamist.

„Tagajärgedega tegelemise asemel tasub aga siiski teist tüüpi diabeeti nii palju kui võimalik ennetada, säilitades normaalkaalu, regulaarselt trenni tehes ja korralikult süües,“ märgib Qvalitase peaarst.