KOGEMUSLUGU | Parim ravi töönarkomaania vastu: spaa

Kuna ma ei ole päris pikalt pääsenud võõrsile puhkama, kibelesid sõrmed juba mõnda aega järjekordset spaapuhkust broneerima. Pime ja töiselt kiire sügiskaamos tegi lõplikult oma töö – kutsusingi töönarkomaanist sõbranna kaasa, et nüüd on aeg minna. Sellega seoses. Teate, kui oluline on vahepeal ise astuda see samm ning aidata oma kaaslasel või sõbral vägisi juhe seinast välja tõmmata, kui ta ise seda alati kuigi hästi teha ei mõista.

Meie puhkus sattus juhtumisi samale ajale, kui GOSPAs toimus järjekordne Naisteklubi üritus. Seega oli spaasihtkoht otsustatud juba enne, kui oleksime jõudnud käe pimesi Eesti kaardile panna. Programm lubas, et klubiliikmena saab kogu nädalavahetuse prii pärast logeleda, aga samal ajal ka Katrena Tenno juhendamisel trenni vihtuda. Kuigi sõbranna võttis juba ainuüksi mõte trennist, mida ta ei olnud teinud viimased 15 aastat, värisema, seadsin kohe selge eesmärgi. Meie liitume kindlapeale klubiga ja puhkus on õnnestunud siis, kui suudan vedada ennast mitmesse trenni, aga takkaotsa ka selle suure spordipõlguri endaga vähemalt ühte neist kaasa meelitada.

Linnukese sain tõmmata hiljem mõlema juurde: jõudsin ise mitmesse trenni, aga mis kõige tähtsam, esimesse neist suutsin kaasa tirida ka oma sõbranna. Ja kui ma vaid suudaks edasi anda seda rõõmu, mis sõbrannat pärast seda valdas! Peale selle, et reedeõhtune treening kinkis talle eesootavaks nädalavahetuseks ülimalt hea enesetunde, saavat ma hakkama saavutusega, mida ei ole mitte keegi teine seni suutnud. Ma nüüd küll ei tea, kas teda tabanud motivatsioonipuhangus olin peasüüdlane mina, GOSPA mõnus motiveeriv õhkkond või hoopis Naisteklubi eesotsas treener Katrenaga, aga tõeline võit oli see puhkus meie mõlema jaoks küll.

Kuldreegel: ära tee liiga suuri plaane

Üldiselt kehtib spaapuhkuse puhul minu arvates üks kuldreegel: toimeta täpselt nii, nagu hing ütleb ning ära tee liiga suuri plaane. Kui kogu päevakava kellaajalise täpsusega paika panna, siis ... võib minu arvates sama hästi ka koju jääda. Pidev stress kellavaatamise pärast ja üha uus kuklas istuv ajaline kohustus ei aita ju argirutiinist õigupoolest välja saadagi. Spaa võlu peaks peituma just selles omasoodu kulgemises. Ühest saunast teise ja välibasseinist mullivanni veeremises. Nii oli mul paari trenni kõrval ette broneeritud ainult üks ajaline „kohustus” – laupäevane ANTI-STRESS massaaž. Olgugi et kohustusest oli muidugi asi tegelikult rohkem kui kaugel.

Kuna eelmise õhtu ringtreeningust oli kogu keha veel parasjagu pinges, ei liialda ma, kui ütlen, et see mudimissessioon oli igati omal kohal ja täiesti tae-va-lik. Nii pole kuigivõrd imestada, et pärast massaaži unustasin end sõna otseses mõttes mitmeks tunniks voodile logelema. Seal rammestunud olekus lamades, toas hõljumas veel seesama sidrunheinalõhnalise massaažiõli pilv, tundsin, et see ongi ju seesama puhkus, millest ma paar rida tagasi rääkisin – oma rütmis kulgemine. Isegi päike, mida nägi viimati teab millal, oli end selleks puhuks välja ajanud ja värvis aknast avaneva vaate Kuressaare linnusele täiesti müstilistesse värvidesse. Olgu öeldud, et aknast avaneva vaate poolest on minu arust GOSPA vaieldamatult number üks spaa Eestis!

Õpetus: kuidas spaas ihuüksinda sauna- ja veerõõme nautida

Meie suurepärase mõtte, kuidas ärme tee jumala eest liiga suuri plaane, naeris spaarestoran muidugi välja juba samal õhtul, kui kohale jõudsime. Kuigi meid oli eelnevalt ette hoiatatud, et laupäeva õhtuks, kui esineb The Tuberkuloited, kaovad restoranilauad nagu soojad saiad, ei tahtnud me sellegipoolest õhtusöögiaega juba nädal varem minutilise täpsusega paika panna. See tähendaski aga ainult üht – võisime suu puhtaks pühkida. Lauad olid broneeritud juba enne, kui oleksime spaasse jõudnud. Kuigi teadsime mõlemad juba eelneva kogemuse põhjal, et sealne restoran on väga hea, siis see tunglemine tõestas seda rohkemgi kui meie eelneved kogemused või Whiteguide’i kleepsud ustel seda suudaksid.

Nii mõnigi võiks arvata, et lauata jäämine rikkus meie puhkuse. Tegelikkuses sugugi mitte. Ka ei maksa arvata, et me seepärast kontserti ei kuulnud. Läksime hoopis spaasse, mis oli üleni meie päralt. Väga vabandan, kui nüüd kõik teised restoranis jalga keerutanud spaasviibijad pisut kadedaks teen, aga spaa välibasseinist oli kontserdile ja melule vaat et paremgi (aga kahtlemata mõnusam) vaade. Kui me siis seal karges õhus edasi-tagasi suplesime – taustal Summer noorusaja lemmikpalu laulmas – saime aru, et just nii pidigi minema. Ja kas see üksi pole juba märk puhkuse 100% nautimisest, kui ükski ebaõnnestumine ei suuda sind rivist välja viia, vaid vastupidi, sa paned selle enda kasuks töötama. Või kuidas muud moodi nimetada seda, kui saad olla spaas täiesti ihuüksinda?

Kahest ööst jäi väheks

Kuigi teame sõbrannaga juba ammu, et üheks ööks spaase minna on lausa kuritegelik (kuigi tõsi, parem kui mitte midagi), saime seekord aru, et vähemasti GOSPAs jääb ka kahest ööst selgelt väheks. Pühapäevahommikune kohvripakkimine oli niisiis päris kibeda maiguga. Õnneks olid kaks puhkusepäeva teinud juba oma töö ning olin pühapäeva hommikuks niivõrd uut energiat täis, et jõudsin paari tunniga veel päris palju. Kõigepealt kiire hommikune suplus ja seejärel mõnus virgutustrenn Katrenaga. Takkaotsa andis GOSPA meile lohutuseks autosõidule kooki kaasa ja teate isegi, et kurvastavale naisele pole miski rohkem mokkamööda kui üks magus suutäis. Eriti pärast Katrena Tenno treeninglaagrit. Ah teate! Järgmine kord läheme vist küll nädalaks, sest küll see aeg ikka lendab ruttu, kui sind niiviisi poputatakse.

Kui olete nagu mina ja pole ammu (spaasse) puhkama pääsenud, kirjutage oma soovist jõuluvanale. Või veel parem: kinkige ise oma kaaslasele spaapakett. Natuke omakasu peal väljas tegu küll, aga ma luban, et kumbki teist ei kahetse! Ahjaa! Vaadake ikka järele, ega lähiajal ei toimu mingit eriüritust. Võin anda enda (ja oma trennikauge sõbranna) garantii, et GOSPA on nende peale meister!