Kõik on justkui hästi, aga enam pole millestki rääkida, koos midagi ei tee ja särtsu pole. Kas tasub igavusest lahku minna?
(21)“Oleme abikaasaga parimad sõbrad, ei tülitse, ei peta, ei armukadetse. Kuid meie elu on justkui ilusalt igav – polegi nagu millestki rääkida ja me ei tee midagi koos. Mu pähe on hakanud hiilima mõte, et äkki peaks lahku minema…” sõnab Kertu (45).
Kertu ja Uku on abielus olnud üle 20 aasta. Neil on kaks last, kellest vanem on juba täisealine ning oma elu peal. Mõlemad on aktiivsed ja toimekad inimesed, kellel on elus hästi läinud - kodulaen on varsti lõppenud, töökohad korralikud, tutvusringkond suur, terviski hea.
„Ma tean, et meid peetaks tutvusringkonnas musterpereks. Pealtnäha vaadates lähebki meil väga hästi, sest meie elus pole olnud suuremaid kriise, nagu kellegi raske haigus, suhteprobleemid, töö kaotus," räägib Kertu. „Oleme mõlemad elanud teadmise ja uskumisega, et mis ka ei juhtuks, meie oleme kogu elu koos. Mind on toitnud just see teadmine."
Kertu räägib, et kumbki on teisele andnud ka hingamisruumi – ikka teadmisega, et kurjasti seda ju ei kasutata. Nii on Uku saanud tegeleda oma hobi, pikamaajooksuga. Kertulgi on omad harrastused, mis teda kodust väljapoole viivad.
Kõik tunduks nagu ilus, kuid Kertu ütleb, et igav on. „Mulle tundub, et me liigume sinnapoole, kus meie ühiseks asjaks ajada on vaid noorema poja kasvatamine. Aga ta on 15 ning varsti saab temagi täiskasvanuks. Olen ärevuses, mis siis saama hakkab, sest tunnen, et Ukuga kahekesi on lihtsalt igav,” tunnistab ta. Kertu on proovinud leida võimalusi, et rohkem koos Ukuga aega veeta. Nad on korraldanud õhtusööke ja muid väljaskäimisi vaid omaette, kuid paraku näeb asi üsna nukker välja: „Me räägime päevapoliitikast, kirume ilma, eluolu, räägime tuttavatest...“
