Närvitseb, vingub ja kritiseerib. Kairi elu supersolvujaga: mees jonnib nii, et veel veidi ja ta viskab end pikali nagu väike laps

Kui kaheaastane end kaubanduskeskuses maha viskab ja häälekalt kommi nõuab, on see arusaadav — ta on ju nii väike ega oska teisiti. Jonnivad aga ka täiskasvanud ja selleks on hulgaliselt igasuguseid viise.

Õigupoolest jonnime me aeg-ajalt kõik, mõni rohkem, mõni vähem. Käiku lähevad mossitamine, demonstratiivne solvumine, päevade viisi vaikimine, sõimamine, ropendamine, igal kujul vägivald, kaaslase alandamine, tema autoriteedi õõnestamine, vingumine jne. Parasjagu jonniv täiskasvanu käitub üsna sarnaselt lapsega — etendus on suunatud publikule, kunagi ei jonnita ju üksi. Nii nagu laps ootab pealtvaatajatelt reaktsiooni, on ka täiskasvanutega — jonn on enamasti vahend tähelepanu tõmbamiseks ja väljendab oskamatust olukorda kuidagi teisiti lahendada.

“Minu mees jonnib nii, et närvitseb, vingub ja kritiseerib. Mõnikord on mul tunne, et veel veidi ja ta viskab end pikali nagu titt, kes ei oska emotsioonidega midagi peale hakata. Seda juhtub tavaliselt mingites tüüpolukordades,” kirjeldab Kairi (39) oma abikaasa käitumist. “Näiteks ei taha ta mõnel üritusel osaleda, aga ei tihka seda tunnistada. Siis rikub ta oma vingumisega kõigi teiste tuju ja olemise. Ta võiks ju öelda, et ei taha kaasa tulla, ja ma mõistaksin teda ega hakkaks sundima.”

Psühhoterapeut Mirjam Püvi selgitab, et suurte inimeste jonnimine on pärit lapsepõlvest. Nõukaaegsete kasvatusviiside kohaselt ei lubatud lastel jonnida ega õpetatud neile, kuidas jonnitujuga hakkama saada. Jonnipunnid pandi nurka, neid tutistati ja neile anti vitsa. “Jonniva lapse karistamine on tegelikult tema väärkohtlemine ja see on lapsele väga traumeeriv, avaldades mõju kogu elu. Nii nagu laps jonnib sellepärast, et ta ei oska teisiti, teeb seda ka täiskasvanu — ta vaikib, sõimab või mossitab, sest ta ei oska midagi muud ühes või teises olukorras teha ega ennast teistmoodi väljendada,” räägib ta. “Jonnimise ajal tunneb inimene end kui lõksus. Ta võib tunda, et tal pole paremaid vahendeid kui see, mida ta parasjagu kasutab. Näiteks karjub ta lapse peale segamini toa pärast, sest ta lihtsalt ei oska midagi muud ette võtta.”