Kuidas teha komplimenti nii, et seda ei peetaks võltsiks meelituseks või hoopiski ahistamiseks? Kas oskad tunnustust vastu võtta?

Komplimentide tegemise ja vastuvõtmisega on raskusi – millegipärast on keeruline teisele inimesele midagi ilusat öelda ja kui keegi sulle hästi ütleb, siis ei oska nagu ka midagi mõistlikku vastata.

Kord kohtasin poe­kassas silmatorkavalt edeva soenguga kassapidajat – tema pea oli kirkalt kirju nagu papagoil ja kogu see toredus sobis tütarlapsele võrratult. Tavalise eestlasena olen kehv kiitja, aga tookord lihtsalt ei suutnud jätta ütlemata: “Teil on nii äge soeng, mis sobib suure­päraselt!” Olin ehmunud, kuidas need sõnad mu suust välja voolasid, ja muidugi oli sama üllatunud ka komplimendi saaja. Ta vist isegi punastas, kuid tänas naeratades. Sellest hetkest jäi meelde eriliselt soe ja positiivne tunne.

Tihtipeale aga kiitjal nii hästi ei lähe ja kiidetav võib hakata hoopis öeldut tagasi ajama...

---

Psühhoterapeut ja personalijuht Katrin Ahlberg ütleb, et komplimentide tegemine ja nendesse suhtumine on suure tõenäosusega seotud lapsepõlvest pärinevate käitumismustritega. Tegemist on märkamise ja selle väljendamisega. Kui peres on olnud soojad suhted, üksteise tegemisi on märgatud, neid tunnustatud, siis on inimesel ka edaspidises elus lihtsam kas tuttavat või lausa võhivõõrast kiita. “Külmad peresuhted ja tüdrukute puhul just isa silmis märkamatuks jäämine loovad eelduse sisemiseks ebakindluseks. Lapsi mõjutavad ka suhted esimeste õpetajatega, näiteks lasteaias või algkoolis. Kui need on...

Loe kõigest lähemalt juba artiklist.