Te olete kümme aastat tegelenud erivajadustega inimeste elu korraldamisega. Mis selle aja jooksul muutunud on?

Kõigepealt on muutunud arusaamine, mida on erivajadustega inimestele üldse vaja. Kümme aastat tagasi valitses suhtumine, et nad peaks kuskil “ära hooldatama”. Hea, kui see toimuks kaugemal ja nii, et nendest midagi kuulda ega näha poleks. Inimestelt endilt ei küsitud üldse, mida nemad sooviksid. Praegu alustame teenusepakkumist sellest, et küsime inimese enda soove. Eesmärk on, et ta saaks elada vastavalt oma soovidele tegusat elu ühiskonna võrdse liikmena.

Kümme aastat tagasi tegelesid erivajadustega inimestega eestkosteorganisatsioonid ja muidugi pered, kuid nüüd on need teemad jõuliselt poliitikatesse ja seadustesse sisse kirjutatud. Loodan, et selle tulemusena on puuetega inimeste elu ka paremaks läinud.

Aga kas päriselt ka on? Millist elu nad elavad?

Jaga
Kommentaarid