Kas elu higisena on paratamatus?

Kuumalaine ajal leemendame kõik, kuid nii mõnelgi läheb nahk märjaks ka siis, kui teised lõdisevad. Kas häiriva liighigistamisega peabki leppima?

Kati (40) hakkas liigse higistamise käes vaevlema juba teismeeas. See tähendas noore neiu jaoks piinlikke olukordi, sest riietele tekkisid vaatamata duši all käimisele peagi suured higirandid. „Hakkasin ennast häbenema ja püüdsin eriti võõraid seltskondi vältida. Kartsin hukkamõistvaid pilke: kas ma ei pese end piisavalt, mis mul viga on?“ Kati sõnul on ka tema vanemad pereliikmed higistanud keskmisest enam ning mingil ajal peetigi normaalseks riideid vahetada ja pesta seda tihedamini, mida rohkem higistati. Sellega kõik piirduski.

Täiskasvanuks saades mõistis Kati, et nii see jätkuda ei saa. „Oli üks eriti piinlik olukord, mille järel guugeldasin ja sain aru, et on võimalik siiski midagi ette võtta. Pöördusin perearsti poole, kes tegi selgeks, et minu higistamise taga tõsisemat tervisehäda ei ole. Õnneks olid aja möödudes saanud kättesaadavaks tõhusamad antiperspirandid. Sain teadlikuks, et on veelgi võimalusi higistamist leevendada või ajutiselt vähendada. Praegu suudan liigset higistamist kontrolli all hoida, nii et enam see mu elu niimoodi ei piira nagu teismelisena. Küll aga võin oma kogemusest öelda, et kuigi kõrvalisele inimesele võib see tunduda tühine mure, on keskmisest rohkem higistavale inimesele tegu suure probleemiga,“ tõdeb Kati ja julgustab ka teisi liighigistamise vastu abi otsima.