VANA VÕI NOOR | Kuidas leppida numbriga passis?
Kuigi öeldakse, et 60 on uus 40, tundub, et vanadust tuleb karta juba kahekümnendates. Ja seda ennetada. Ilutoodetega, tervisliku eluviisiga, joogaga, elukestva õppega. 120aastaseks elamine näib jällegi üks ihaldusväärne eesmärk, aga kuidagi peab vahepeal ka hakkama saama.
Olen kuulnud, et mõnel pool proovitakse pensionieale lähenevaid töökaaslasi lausa välja süüa. Vananemine oleks nagu nakkus, millest tuleb hoiduda ja mis ei hakka külge, kui see on silma alt ära.
Mind ärritab, kui vanemad kolleegid kurdavad, et on vanusega tuhmimaks jäänud või viitavad vähenenud jõudlusele. Olen alati vastu vaielnud, väites, et uue omandamine võib küll olla raskem, aga samas sünnivad elukogemuste ja süsteemsete teadmiste najal targemadki otsused. Võib-olla olen ka tajunud, et see on tunnustuse väljanorimine, eeldatakse, et vastan: ei ole sa vana midagi. Päris kepsakaks hoopis!