Olen kuulnud, et mõnel pool proovitakse pensionieale lähenevaid töökaaslasi lausa välja süüa. Vananemine oleks nagu nakkus, millest tuleb hoiduda ja mis ei hakka külge, kui see on silma alt ära.

Mind ärritab, kui vanemad kolleegid kurdavad, et on vanusega tuhmimaks jäänud või viitavad vähenenud jõudlusele. Olen alati vastu vaielnud, väites, et uue omandamine võib küll olla raskem, aga samas sünnivad elukogemuste ja süsteemsete teadmiste najal targemadki otsused. Võib-olla olen ka tajunud, et see on tunnustuse väljanorimine, eeldatakse, et vastan: ei ole sa vana midagi. Päris kepsakaks hoopis!

Hiljuti märkasin, et häirisin oma jutuga sellest, et olen keskealine proua ega taipa enam kõiki neid noorteasju, üht mõni aasta nooremat koostööpartnerit. Kas ma olen ka nüüd nii vana, et juba ebakindel ja vajan kinnitust, et olen veel teovõimeline? Või võiks vanus olla korrelatsioonis elukogemusega ja saabki lõpuks öelda kõike, mida päriselt mõtlen, oma ninakust vanusega põhjendades?