Minu vend ütles, et nüüd peame “pidevikku”. Mis on tagantjärele mõeldes täiesti kümnesse sõna — me pidasime videvikku pidevalt, igal õhtul.

Videviku pidamise tuumaks oli isa ja meie kolme lood. See oli lugude jutustamise aeg isa ümber, isa kaisus. Ehavalguses ehk hämaras. Meie peres oli kombeks rääkida igal õhtul kolm lugu, nii et igaüks sai jutustada. Et meieaegsete laste maailma mõjutasid “Saja rahva lood” ja muinasjutud, siis algasid kõik jutud, vähemasti mul küll, minevikulise “Elasid kord eit ja taat või tüdruk ja poiss”. Teise lausega olid tegelased juba kenasti olevikku toodud ja tegid seal samu asju, mida meie vennaga omavahel mängides või ema-isaga olles. Vend oli nupukam kui mina ja temal oli põhiline tegelane valaskala — kes läks metsa marjule. See on meie omavaheline nali siiamaani (isa naeris selle peale nii, et meil jäi videvik suurest naerust lihtsalt katki). Vennaga läks meil videvikku pidades vahel ka sõjaks — kes räägib esimesena või kelle lugu on kihvtim, nagu ikka õe-venna rivaliteedi puhul. Siis võttis isa kiirelt asja enda kätte ega lasknud meil kummalgi rääkida, rääkis ise hoopis.

Mõnikord tegime ka nii, et üks alustas lugu, teine rääkis edasi ja kolmas lõpetas, need olid veel eriti ägedad, sest välja tuli tõeline lugu, kus tegelased muundusid, neist sai mõnikord mitu, nad kasvasid ja arenesid.

Isa rääkis, et tema peres peeti ka videvikku — sest elekter ei olnud kulutamiseks ja kui tema päris väike oli, siis polnudki sellist luksust, olid petroollambid. Ja vist siis petrooli polnud ka jalaga segada, nii kustutati lambid koos hämara saabumisega. No ja mis sa siis ikka muud teed, kui jutustad lugusid.

Videvikku saab pidada ka täiskasvanutena, kui lapsi pole ümber, ja iseendaga samuti. Lugude jutustamises on kokkuhoidmistunnet ja väge. Selles hetkes tekivad uued lood, mida mitte kuskil enne pole olnud, isegi kui mõni jupp on laenatud, annad sa neile oma osa juurde ja lugude taevas on üks täht juures. Õhtuhämaruses lähedas(t)e kaissupugemine on ka hea vahepeatus ja väljahingamishetk pärast päevavalgel toimetamist ja enne unne vajumist. Seda tajus minu isa väga hästi — et lastele on vaja heaks uneks midagi, mis tooks nad koju, iseenda sisse. Läbi ehakuma ja lugude õnnestus see tal ideaalselt, pealegi oli videviku pidamises müstikat ja salapära.

Läheneva isadepäeva puhul — kui te seda varem teinud pole, siis pidage maha oma esimene videvik ja laske lugudel voolata. Nagu alguses öeldud — sul on selleks vaja hämarust ja pere. Lood sünnivad ise.

Jaga
Kommentaarid