Seks ja naer läbi pisarate


Shoot
ShootFoto: Ilmar Saabas

On inimesi, kelle elu näib lihtne ja pealiskaudne. Probleemideta liigutakse suhtest suhtesse, voodist voodisse – kes neid pillerkaari ja seksipartnereid ikka loeb. On pidu! On alkohol! On seks! Mind tahetakse! Ma tahan, et mulle antakse!

Tormilist eluperioodi nimetatakse sarvede mahajooksmiseks, lõbusaks eluperioodiks, eluks nagu Ameerika filmis. Mis saab, kui film ei taha aga otsa lõppeda? Masinavärk liigub painajalikult edasi nagu Kafka novell? Oma loo, kuidas pealtnäha lõbusa elu taga varjab end traumaatiline sõltuvusring, räägivad kolmekümnendates eluaastates Marii ja Ott.

Marii lugu
Litsakas eneseleidmine

16aastasena olin esimest korda hullupööra armunud. Muidugi läks nii, nagu arvata oligi. Mind jäeti maha, kuna ma polnud veel valmis vahekorda astuma. Pärast lahkuminekut olin kui puuga pähe saanud ega suutnud seda kaua uskudagi – muudkui analüüsisin ja ketrasin iga öeldud sõna ja tegu oma peas. Lõpuks jõudsin järeldusele, et olengi ise süüdi: miks ma siis pidin pipardama, miks, miks, miks? Appi, kui rumal ma olen, sisendasin endale. Ja selsamal hetkel kinnitasin, et mitte kunagi enam ei saa keegi mind seksi pärast maha jätta.

Süütuse kaotasin planeerimatult täiesti juhuslikule mehele, keda kohtasin sõbranna tuttavate hulgas. Seksisin temaga seepärast, et tahtsin ennast karistada eelmise äraütlemise pärast, mitte seepärast, et ta oleks mulle meeldinud. Sain alles hiljem teada, et tema naine oli siis viimaseid kuid lapseootel. Siis tuli järgmine mittemidagiütlev mees ja siis järgmine... Enamasti oli küll tegu toredate meestega, kuid mul polnud nende vastu tundeid ega tegelikult ka soovi seksida. Olin olukorras, kus traumaatiline mahajätmise-kogemus oli mind nii sügavalt mõjutanud, et ma ei osanud enam seksipakkumistest keelduda. Enesehinnang oli null ja süüdistasin ennast, kui julgesin EI öelda.

Loe veel

Seotud lood:

Avastasin, et mingil põhjusel alluvad mehed suurepäraselt seksuaalsetele provokatsioonidele, ning siis sai seksist minu jaoks vahend enesehinnangu tõstmiseks. Ma lausa nautisin sellega kaasnevat võimu. Veendumus, et mul on olukorra üle täielik kontroll, mõjus nagu narkootikum ning aitas lühiajaliselt enesetunnet paremaks teha. Vajasin pidevat kiitust ning kuna ilmselt olin tänu teadlikult treenitud tehnikale voodis keskmisest parem, siis partnerid tunnustusega ei koonerdanud. Orgasm ei olnud kunagi eesmärk omaette. Elasin vaid nende hetkede nimel, kui suurte armunud silmadega noormees mind oma seksijumalannaks pidas... ja jätsin ta siis tavaliselt maha. Niimoodi meeste südametel ning oma eneseväärikusel trampides möödus mitu aastat. Lähedusest ega orgasmidest ei olnud juttugi, kuigi enamiku mehi suutsin kindlasti ära petta.

Sain ka ise aru, et olukord on ebanormaalne. Puutusin ju üldiselt kokku väga meeldivate meestega, kellest mõnega suhted ka pikemaks püsima jäid. Ma keerasin need aga kõik tuksi, sest esiteks ei suutnud ma eriti kellelegi pühenduda ning hullem veel – ma ei suutnud ka suhtes olles võõrastele meestele ära öelda. Ise vaevlesin süümepiinades, kuid niipea, kui mingil moel seati mind fakti ette, et nüüd võiks ehk ka seksini jõuda, ei osanud ma kuidagi kõrvale laveerida.

Õnneks kasvasin ma sellest enesehävituslikust käitumisest lõpuks välja ning leidsin enesehinnangu tõstmiseks paremaid viise: hea haridus, töökoht, sõbrad, lapsed ja abikaasa, kes teab minu litsakat eneseleidmise lugu ning suudab seda aktsepteerida. Siiamaani ei ole tal olnud põhjust kahetseda, sest olen suutnud petmisest hoiduda. Siiski ei julge ma pead anda, et kunagi ei libastu, kuid üritan teha kõik, et tahtejõust (mida mul eriti ei ole) sõltuvatesse ohtlikesse olukordadesse mitte sattuda. Näiteks väldin seltskondi ja üritusi, kuhu ei saa minna koos abikaasaga, tüdrukute veiniõhtud välja arvatud. Nõme küll, aga mis teha – psüühiline sõltuvus võib sobivates oludes täiesti ootamatult uuesti avalduda. See on narkomaania.

Ajaga on väärtushinnangud paika loksunud. Kui 16aastane jäetakse süütu ja naiivsena maha seksiga mittenõustumise tõttu, siis tõenäoliselt arvab ta, et viga on temas. 26aastane valib ise, kellega seksib, millal seksib ja kas üldse seksib. Kui aga kellelegi nii ei sobi, siis pole viga igatahes temas. Kahju ainult, et tunduvalt tervemaks ellusuhtumiseks kulus mitu aastat ohjeldamatut, manipuleerivat, enesehävituslikku ja totaalselt orgasmivaba seksi lugematu arvu partneritega.

Oti lugu
Tsüklis seksi ja alkoholiga

Tormilisi eluperioode on esinenud nii mul kui mu tuttavatel korduvalt ja see ei näi sõltuvat vanusest, vaid eeskätt elust-olukorrast. Suuremate elupõletamiste avapauguks on reeglina olnud traagilised lahkuminekud. Pole naist, kohustusi, armastust, süda ja sageli ka elamispind on vabad, ja on hingevalu. Siis hakkabki käest ära minema. Kombinatsioon naised ja alkohol on väga ohtlik just oma veidra kleepuvuse pärast. Kui lisada sellele ka mõõdukalt kokaiini ja sõber või paar, kes on analoogses olukorras, võivad tagajärjed olla elumuutvad. Mees võib sellesse kinni jääda nädalateks või lausa terveks suveks. Sellistel perioodidel asendub suur südamevalu ja eluprobleemide sisuline lahendamine ajutiste lihaliste ja maiste naudingute otsimisega.

Voodipartnerite valiku kriteeriumiks on siis ainult sugu, muus osas küll vahet pole. Prostituudid, alaealised, jubeda välimusega naised – kõik sobib. Mehed, kes vaatavad viltu koleda naisega vahekorras olemisele, pole ilmselgelt olnud nädalases narko- ja alkotsüklis, kui on võimatu öelda, mis päev või kellaaeg on, või meenutada fakte isiklikust elust. Inimesed loomastuvad. Toimub paaniline orgialaadne üritus, mis venib nädalate pikkuseks ning korterist voorib läbi kümneid ja kümneid naisi, kellega püüavad vahekorda astuda kõik mehed, kes on selleks võimelised.

Rahulikumatel perioodidel olid mul seksisõbrad ja lihtsalt seks. Olid naised, kes tahtsid seksi eest veidi raha või asju, juhupartnerid ja naised, kes ise tahtsid minult ainult seksi – kui oma mees oli vana, kole või reisil –, ja nad käisidki regulaarselt kord kuus, nädalas või vahel ka tihemini. Selline naiste suurel hulgal võtmine oli täiesti mehekeskne ega keskendunud sellele, et seks naisele ka midagi pakuks, kuigi osadele vist tundus ka selline seks tore ja hea.

Olen vahekorras olnud üle 1000 naisega. Ükskõik, kuidas ma naisi oma seksitsüklite sisse arvutan, on number väga suur. See on toonud teatava sisemise rahu, sest ükski naine kui seksiobjekt ei eruta enam nagu varem. Kõik kordub. Kõik on juba olnud – kõik vanused, rassid ja kombinatsioonid.
On ime, et ma ei ole saanud HIVi. See on vastuolus kõigi loogikareeglite ja statistiliste näitajatega. Õnneks on mul kummaline enesealalhoiuinstinkt, mis on sundinud mind kondoomi kasutama ka juua täis peaga. Kondoome on läinud kohati nagu sigarette. Siiski, kui iga päev seksida 3–4 naisega ja iga nädal vähemalt 5 uue partneriga, tuleb välja kurb fakt, et puruneb rohkelt kondoome. Ka margiga, mida pean siiani parimaks, on ette tulnud avariisid. See on jube, aga kondoom läks puruks ka HIVi põdeva plikaga.

Praegu on mu elu teistsugune. Olen üle aasta olnud monogaamses suhtes ja kaine. Naisi ja pidutsemist kompenseerivad loometöö, lapse kasvatamine ja perekondlikud üritused. Ausalt öeldes poleks seda kunagi ette kujutanud, kuid tõepoolest on ka selline elu võimalik ja üldse mitte paha. Seksi- ja viinasõltlane on kainetel perioodidel väga korrektne ja viks mees, sest teab, mida üks vale samm võib kaasa tuua. Elupõletamisperioodidel on kombeks korduda, ja ma oskan seda karta. Näen kõrvalt, mis sõprade ja tuttavatega toimub. Just see distsiplineerib mind. Langemine naiste-, alkoholi- ja halvimal juhul narkotsüklisse on mitmenädalane ja sealt pere juurde tagasiteed pole. Ükski normaalne naine ei kannata oma mehe puhul sellist orgiaelementidega hullumist välja. Ja õige ka, et ei kannata!

Praegu on ohtlikest olukordadest eemale hoida juba tunduvalt lihtsam kui varem, hinges ei ole kripeldust. Praegune suhe on, nagu päriselt olema peab – on armastus ja tõsine värk. Püsisuhtes olles on voodis väga palju olulisemaks muutunud naise vajaduste rahuldamine.
Naistemurdja ja mis tahes sellesuunaline tuntus pole mulle kunagi oluline olnud. See on tähtis ainult neile, kes sellega midagi kompenseerida tahavad. Ma ei tea, kellele tänulik olla, et pärast selliseid seksiorgiaid olen elus ja terve. Ju siis vahel soosib jumal lurjuseid.

Seksuaalsus areneb koos inimesega
Helgi Toomsalu, psühholoog-seksuoloog

Evolutsioon on näidanud, et me võime sõltuvusse sattuda peaaegu igast asjast, ainest või tegevusest. Mida ebaküpsemad me emotsionaalselt oleme, seda kergemini see avaldub.

Võim asendab lähedust

Meil kõigil on oma, isikupärane eneseleidmise-tundmaõppimise-kokkusaamise lugu. Me ei pea häbenema oma arengulugu ega end õigustama, milline iganes see ka polnud. Tähtis on, kuhu me äratundmispunktist edasi oleme liikunud, milliseid valikuid teinud (nüüd juba teadvustatult). Terviklikkus tähendab ka oma arenguloo omaksvõttu ja austust tehtud vigade suhtes – need on abivahendid arenemiseks.

Me ei oska kogeda lähedust teise inimesega, kuni me pole õppinud olema lähedased iseendaga. Nii asendame läheduse võimuga, mis tähendab kontrolli. Võim tagab meile näiliselt justkui soovitu – kuuluvustunde (mind pannakse tähele, minu reeglite järgi toimitakse, mind ei juleta hüljata). Sügaval sisimas adume, et oleme läinud vale teed, ja hing niutsub sees, sest läheduse asemel on meil sõltuvussuhted. Samas oleme võimuga harjunud, sest nii pere- kui töösuhted on suuresti rajatud kontrollile, mitte austusele ja koos kasvamisele.

Sõltuvus heakskiidust

Loomalapsed häälitsevad ehk n-ö vestlevad emaga, et tähelepanu saada, vaid esimestel elukuudel, mil see on vajalik ellujäämiseks. Hiljem võtab iga isend vastutuse oma õnnelik olemise eest enese peale. Inimesed käituvad aga isegi keskeas veel beebidena, taotledes kõikvõimalikel viisidel tähelepanu ja tehes teisi, eelkõige lähedasi, oma tunnete ja kogemuste eest vastutavaks. See on tähelepanusõltuvus, mis tekib, kui me ise ennast ei väärtusta. Kui hakkame ise uskuma, et oleme täisväärtuslikud, hakkame endast ka aru saama.

Traumaatilised kogemused, mis meid enesest kaugele eemale viivad, tekivadki just seetõttu, et me ennast ei mõista ning oleme kasvanud keskkonnas, kus kõige tähtsam on teiste heakskiit. Meie enesehinnang on paigast nihkunud juba enne teismeikka jõudmist, sest lapse enesemääratlemine käib täielikult välismaailma järgi. Õpime tasahaaval, kuidas välja näha nii, et teistele meeldida, ja kuidas tagada sõbralik keskkond. Ainus, mida me ei õpi, on enesest arusaamine, mistõttu peame hiljem, enesest võõrdununa, kauge ringiga selleni ikkagi tagasi tulema, sest igaüks peab käima oma teed ja enesele meeldimine on loomulik vajadus.

Seksuaalmure kui sümptom

Seksuaalsus on osa meie tervikust. See on üks eneseväljendusviise ning räägib punktist, kus me parasjagu oleme. Sealt saame alati edasi liikuda, teadvustades, mida teeme, mida otsime, mis on meie tegelik taotlus mingi käitumise taga, ning lastes lahti mittetoimivatest tegevustest ja suhetest. Seksuaalsus areneb koos inimesega ja pole määratletav tehnika, suhete hulga, orgasmide arvu või potentsiga, sest inimestele on seksuaalühe peale soo jätkamise ka üheks läheduse kogemise viisiks. Nii on seksuaalvaldkonnas peegelduv probleem üksnes sümptomiks meie terviklikumal arenguteel, millest need kaks armast lugu ka jutustavad.

Allikas: 07/2012.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare