Algusest peale oli mulle sümpaatne paleodieedi järgijate mõtteviis: süüa töötlemata, toitainetihedat toitu, mis ei ärrita seedimist ega soodusta organismis põletike teket. Lõpp tühjadele kaloritele!

Mind ei jätnud külmaks ka Ardi Ravalepiku raamatus “Paleo toitumine. Hea tervis ja optimaalne kaal läbi päris toidu” kirjeldatud edulood. Suurem osa neist rääkis küll kaalukaotusest, mis on ju dieedipidamise põhjus number üks, ent mulle imponeerisid rohkem lood, kus toitumise muutmisega vabaneti sagedastest viirushaigustest, tülikatest nahamuredest (psoriaas, ekseem), leiti leevendust astmale, unehäiretele ning vererõhuhädadele. Oli ka edukaid sportlasi, kes panid uue toitumisstiili arvele paranenud tulemused, suurepärase enesetunde ja lisandunud energia. Mis seal salata, just need viimased argumendid aitasid mul selle dieedi kasuks otsustada.

Mul polnud kaotada hunnikut kilosid, pigem võinuks neid mõnede tabelite järgi rohkemgi olla. Polnud ka erilist tervislikku põhjust, nagu kõrget kolesteroolitaset, vererõhku, veresuhkrutaset ega seedimishädasid. Mind kannustas uudishimu. 

Mis on keelatud?

Läks lahti! Kõigepealt põhiküsimus: mida võib ja mida mitte. Paleo sõnumitoojad soovitavad alustada söömisviisi muutmist 30 päeva väljakutsega (sellele keskendub Ravalepiku paleoraamatule kirjutatud järg). Oled 100% “paleo”, välistad kõik “nii ja naa” toidud ning otse loomulikult ei pista suhu midagi, mis pole päristoit (vaata tabelist).

Käsi südamel, selles osas kukkusin läbi, aga sellist ideaali ma ei taotlenudki. Valisin kohe leebema tee ehk olin algusest peale väike patustaja, kes järgis raamatus lubatud 80 : 20 reeglit ehk 80% ajast/kogusest sõin paleotoitu ja 20% ulatuses võisin sellest kõrvale kalduda. Veensin ennast, et see on jätkusuutlikum, kuid andsin endale ka aru, et iga patusamm võib viia kiiremini järgmiseni.

Mulle sobis hästi, et paleotoitumise keskmes olid minu lemmikud: liha, kala, köögi- ja puuviljad. Punases nimekirjas olevad piimatooted olid mul kergemakujulise laktoositalumatuse tõttu nagunii miinimumini viidud, suur saialemb polnud ma ka eriti, kui aeg-ajalt ahvatlevad sünnipäevakringlid või korvikesed Itaalia-päraste soojade leivakestega mõnes heas toidukohas välja arvata. Suurimaks katsumuseks kujunes suhkrutarbimise piiramine. 

Mis siis juhtus?

Minu paleopäevade parimad toidukorrad olid hommikul. Tänini on minu lemmikhommikusöögiks kaks laialivalguva kollase ning pruunikate munavalgeäärtega härjasilma ühes kolme viilu soolaka peekoni, rohke rohelise salati ja tomatitega. Kõrvale tass teed või musta kohvi. Täiuslik! Kas nii lihtne ja mõnus see paleoelu ongi?

Mida aeg edasi, seda rohkem veendusin, et vähemalt esimesel nädalal see nii lihtne ikkagi pole. Tõsisem küsimustevoor algas lõuna ajal. Mida kokk tomatisupi sisse täpselt pani? Kust ma Tallinna kesklinnas maheliha või ökomune võtan? Kas ma palsamiäädikakastme võin lõhesalati peale tellida?

Otsustasin, et ma ei lähe lolliks, vaid kombineerin ja teen enda jaoks mõistlikke kompromisse ehk liha on liha, olgu selle ees sõna “mahe” või mitte. Korra aastas troopikareisil olles võin ma ju ookeanist püütud homaari või värsket tuunikala süüa, siin aga tuleb arvestada kohalike oludega ning kui Selveris on müügil kalakasvatuse kala, siis on õhtusöögiks see.

Kõige lihtsam oli muidugi võtta karbiga tööle kaasa vokitud köögiviljad kanaga või hakklihaga. Ent alati see mõte ei peibutanud, sest nii mõnus oli lõunapausil ennast kontoritoolilt lahti rebida ning koos kolleegidega kohvikus veidi tuulutada.

Minu lõunasöögivalikuks kujunes sageli salat, mille sain ise kokku panna: hunnik rohelist tomati-kurgiga, lisandiks grill-lõhe, kana, röstbiif, röstitud Vahemere köögiviljad vms. Varem olin ma sellise söögi kõrvale harjunud hammustama viilu või kaks värsket ciabattat ja selle oliiviõliga üle ujutama. Nüüd oli see out!

Ning siit algasid esimesed kõhklused, kahtlused ja tagasilöögid. Mäletan selgesti seda imeilusat päikeselist suvepäeva, kui ma läksin mere äärde jooksma, aga energiat ei olnud. Olin täiesti tühi ja rassisin hambad ristis koduni. Säh sulle lõhet ja liblesid!

Kuidas keha kohanes?

Paleoraamatus soovitati esimestel nädalatel trenniga mitte üle pingutada ning valida pigem rahulikumad liikumisviisid, et keha võiks tasases rütmis uue olukorraga kohaneda.

Ma polnud arvestanud tõsiasjaga, et kui kärpida toidus süsivesikute hulka (kõik need riisid, tatrad, leivad, kartulid, makaronid), hakkab organism liigset vedelikku välja viima, sest süsivesikuterikas toit hoiab vedelikku kehas kinni. Ma ei osanud seda suurema hulga vee joomisega esialgu kompenseerida.

Kohati tekkis ka tunne, nagu käiksin vati või udu sees, ning mulle näis, et reied ja käsivarred hakkasid kokku tõmbuma. Ka sellele nähtusele leidsin raamatust vastuse: kuna loobume töödeldud toitudest, väheneb järsult soolatarbimine (mõtle kõigile sinkidele, juustudele, kastmetele, marinaadis lihadele, isegi leivale). Soolata, mis muu hulgas aitab säilitada organismi vedelikutaset, hakkab aga keha sisuliselt kuivama ja tekkida võivad krambid, nõrkushood, peapööritus ja ärrituvus. Seega rafineerimata mäe- või meresool on paleoprogrammis omal kohal. Võõrutusnähud tuli aga lihtsalt üle elada. Umbes teise nädala lõpuks oli kõik see möödas.

Ah jaa, kuidas jäi suhkruga? Esimestel päevadel oli mul päris tõsiselt tunne, et võiksin küüntega krohvi kraapida, kui kommi suhu pista ei saa. Ainult tahtejõuga suutsin kindlaks jääda ja lahendasin olukorra apelsini koorimisega. Pärast viiendat päeva oli ka isu möödas. Minu pärastlõunaseks lemmikmagustoiduks sai hea must kohv, mille juurde nautisin mõnikord tüki 70% kakaosisaldusega šokolaadi.

Mida ma sellest võitsin?

Polnud mul kaalu, mida langetada, ega hädist tervist, mida parandada. Ent mis siis kehas ikkagi toimus? Paar kilo kadus siiski. Pehmus asendus siledusega, nii et lihased võisid paremini välja joonistuda. Mõned ju võivad vaielda, kas selline nurgelisus on naiselik või mitte, kuid igatahes oli see tulemus.

Mu keha harjus, tundsin end energilisena ja kergelt. Pikematel ja raskematel trennipäevadel sõin näiteks kaks hommikusööki. Hommikul blenderdasin puuviljadest-marjadest-köögiviljadest smuuti, istusin paariks tunniks rattasadulasse ja koju jõudes nautisin oma muna-peekonit või paleo-banaanipannkooke.

Ääretult positiivne oli paleomenüü puhul see, et pärast sööki ei jäänud mu kõhtu mitte kunagi raskustunnet ega tekkinud unisust või roidumust. Aeg-ajalt ilmunud puhitused ja gaasid kadusid.

Maitsemeel puhastus. Mäletan hästi, kuidas ükskord tahtsin väga suud värskendada ja otsisin piparmündinätsu, aga kuna seda käepärast polnud, võtsin lapselt arbuusimaitselise närimiskummi. Uhh, kuidas see magusaine hammaste all kriiskas!

Ka nahk reageeris uuele toitumisviisile. Kuigi esimestel nädalatel kippus näonahk liialt kuivama (küllap vedelikupuudusest), nii et pidin seda pideva kreemitamisega turgutama, kulges edasine imeliselt. Aeg-ajalt esile tikkuvast punetavast dermatiidist polnud enam kippu ega kõppu ning vistrikel ei olnud enam asja ei laubale ega ka käsivartele.

Miks ma “ebaõnnestusin”?

Kui kõik nii hästi oli, miks ma siis enam paleotoitlane pole? Asi läks natuke käest ära USA reisil. Ei, ma ei käinud iga päev Macis burksi söömas, kuigi paaril korral võtsin sealt tõesti kanavrapi ja näksisin mõned friikad lapse kõrvalt.

Hotelli hommikusöögivaliku saiadest ja krõbuskitest suutsin keelduda, aga kuna sealne külmkapimuna oli nagu tükk porolooni hammaste all, tuli leida kompromiss banaanide, õunte ja maapähklivõiga, kus on otse loomulikult ohtralt suhkrut. Tagasi koju tulles jäin ma aga peagi beebiootele. Ja sealt edasi, nagu öeldakse, ajalugu vaikib...

Mul on veel meeles, kuidas küpsetasin paleokooki, mille koostises oli kookos kõikvõimalikul kujul. Kusjuures kookost armastasin ma väga juba lapsepõlve Bountyst peale. Aga pärast seda koogitegu oli kookosega lõpp. Kuudeks! Isegi praegu ei suuda ma seda kuigi tihti kasutada. Vahel küll teen karrit kookospiimaga või puistan helbeid toidule, kuid see on ka kõik.

Rasedusega kasvas vajadus süsivesikute järele. Ma ei suutnud katta suurenenud energiavajadust köögi- ja puuviljadega. Mu keha hakkas küsima (või vähemalt ma arvasin nii) omleti kõrvale leiba ja vahelduseks putru. Kõhus oli nagu mingi auk, mis muidu ei täitunud. Imetades oli mu keha aga nagu tuumajaam, mis meeletult kütust põletas. Kui nälg oli nii suur, et silme eest virvendas, ei jäänud ma kaaluma, kas võtta banaan või kohuke. Võtsin mõlemad!

Küllap on vaja põletavamat põhjust ja suuremat motivatsiooni kui mul, et paleorajale naasta. Aga ma tõesti usun selle elustiili headusse, mis kutsub üles sööma rohkem köögivilju ja toiteainetihedat toitu, loobuma tühjadest ja sõltuvust tekitavatest kaloritest. Boonuseid nautisin minagi!

Väldi!

Teraviljad: nisu, oder, rukis, mais, hirss, tatar, kaer, riis ja kõik tooted, mis neid sisaldavad, nagu leib, küpsetised, pasta.

Piimatooted: piim, või, jogurt, jäätis, keefir, hapukoor jm.

Kaunviljad: kikerherned, oad, läätsed, maapähklid.

Soola sisaldavad valmistooted: salatikastmed ja maitseained, ketšup, oliivid, marineeritud toidud, soolatud pähklid, viinerid-vorstid, sink, suitsutatud ja soolatud liha-kala, kana- ja kalkunikoivad, rasvane veise- ja sealiha.

Joogid: konserveeritud ja värskelt pressitud puuviljajoogid, pakimahlad, karastusjoogid, alkohol (eelkõige lahjad magusad joogid, liköörid, kokteilid, õlu).

Maiustused: kommid, snäkid, suhkur, mesi (v.a mahemesi).

Piira!

Nii ja naa ehk hall ala paleotoitumises

*  bataat

*  kartul

*  aeduba

*  õlid (seesami-, linaseemne-, rapsiõli)

*  kohv ja tee

*  gluteenivaba alkohol

Eelista!

* väherasvane liha ja ulukiliha

*  munad

*  mereannid

*  köögiviljad

*  puuviljad

*  marjad

*  pähklid ja seemned

Allikas ja täiuslikum nimekiri: Ardi Ravalepik “Paleo toitumise 30 esimest päeva”.

Allikas: TP 06/2017.