LAHUTUS! Esimesed sammud sellega toime tulemiseks. Mis aitab ja mis mitte?


LAHUTUS! Esimesed sammud sellega toime tulemiseks. Mis aitab ja mis mitte?
Foto: Pixabay

Kõigepealt on muidugi kõik pekkis. Kohe nii, et tahaks ära surra — see päästaks valust ja pisaratest. Sest isegi kui sa juba mõnda aega tundsid, et midagi on valesti, väga valesti, tuleb lahutuse teade nagu välk selgest taevast ja niidab su jalust nagu terav vikat paraja pikkusega heina.

Igaüks vaatab oma lahutust oma silme läbi. Kellele on see kergendus, möödapääsmatu samm, kellele arusaamatu käik, mõtlematu tegu. Ükskõik kuidas lahutust defineerida, on järgmised sammud igal juhul vältimatud — tegu on tehtud ja tuleb edasi elada, ja parim viis valust lahti saada, on see läbi elada ja tunnetada. Mis aitab ja mis ei aita esimestel kuudel pärast lahutust? Minul on lahutusest möödas aasta ja sellele perioodile tagasi vaadates võin oma kogemust jagada.

Mis aitab?

1. Alkohol. Ilma naljata — see aitas valu tuimemaks keerata. Sest kohe pärast lahutust pole sinust nagunii asja olla asjalik, korralik ja mõtestatud, et oma elus mingeid kardinaalseid edaspidist elu määravaid otsuseid teha. Järgmisel päeval on küll veidi kehv olla, aga arvestades olukorda, mis oli kehvemast nagunii kõige kehvem, siis oli järgmise päeva pohmelli pärast hädaldamine elu väikseim mure.

2. Teistele kurtmine. Minul oli selleks naabrinaine, mõnel on selleks lähedane sõbranna. Kurtmine ja bitchimine. Mul oli ka abi meie endiste ühiste sõpradega suhtlemisest. Mul läks hästi, sest meie ühised sõbrad jäid pigem minuga. Hea oleks igal juhul leida keegi, kes mõistaks sinuga kaasa bitchida, ega ohiks kogu aeg kõrval “nojah, mis teha, nüüd pead olema tugev”, mis viibki mind järgmiseni.

Seotud lood:

3. Nutmine. Ja enesele tunnistamine, et see ängistus ja valu on jumalast okei. Kuna mul on nagunii silmad märja koha peal ja hakkan nutma igasuguse meeleliigutuse peale, siis mul polnud mingit probleemi ööd ja päevad töinata. Aga ma nutsin esimese valu endast niimoodi ka välja. Kuna ööd on sel ajal mõõtmatult pikad, siis ärkasin iga natukese aja tagant ja nutt tuli täitsa ise.

Loe veel

4. Loodus. Kuidagi iseenesest tekkis soov saada kodust minema, sest iga nurk ja ese meenutas koosoldud aega. Tegin pikki jalutuskäike mere ääres ja kuna oli sügis, siis sobis mere mäslemine ja vali tuul mu kurbusega hästi kokku. Käisin seal tihti, vahel viis tee mind ka metsa ning isegi sihitult autoga ringi sõitma. Autos mängis vali muusika ja pisarad jooksid. Koju tagasi tulin jälle kurbusest tühjemana. Ja veidi värskema ja looduse poolt toidetuna.

5. Unerohi. See on kindlasti asi, mida tasub kaaluda, sest siis und ei ole. Kõigepealt ei jää sa magama ja kui jääd, siis oled paari tunni pärast jälle üleval. Mina sain arstilt prooviks ühe korraliku unerohu, mis hullematel hetkel andis mulle vähemalt 8 tundi und. Kui arvestada, et minu “unerekord” sel ajal oli kuskil 3-4 tunni ringis ööpäevas, siis oli see kõva edasiminek. Samas mingil hetkel ma leppisin oma unetusega, ei võidelnud hambad ristis selle vastu, vaid andsin endale loa olla unetu. Aja möödudes tuleb uni tagasi.

6. Lastega koos olemine. Minu omad olid juba täiskasvanud, kui see pikne meile majja lõi, aga see ei loe, lahutust elavad raskelt üle ka nemad. Üksteisele toeks olemine aitab, rääkimine aitab. Sa avastad, et neile asjade selgitamine paneb su selles olukorras kõrvaltvaataja rolli ja sa tunned end taaskord, kasvõi korrakski, tugeva täiskasvanuna. Sest laste heaolu eest seismine teeb su tugevaks ja seda tunnet on sulle siis vaja.

7. Kodu ümber tegemine. See aitas mind väga palju. Ma viskasin ära kõik esemed, riided, vidinad, mis vähegi meenutasid eksi ja meie ühist elu. Mitte ükski asi ei leidnud armu. Mida ma ei raatsinud, need andsin tütrele. Esimene soovitus — tõsta magamistuba ringi, täiesti ringi. Osta uus voodipesu. Tee selles iseendale mugav pesa. Hommikurituaalide (kohvitegemine, pesemine, riietumine) paigad vaata üle ja kujunda enda järgi. See on nüüd sinu esimene võimalus hakata sättima oma kodu ainult endale.

8. Esimesed kokkulepped eksiga. Kui ta on sul vähegi mõistlik inimene, siis on võimalik isegi suurte tehingute tegemine veidike edasi lükata ja leppida kokku esmastes asjades: kuidas üldiselt ühisvara jagada, kes mida saab/ei saa, kuidas lapsi aidata ja toetada, millal terve endine pere kohtub, mismoodi edaspidine omavaheline suhtlus olema hakkab jne. Minul on mõistlik eksmees ja seetõttu oli esimene suurem mõõn sedasi kergem üle elada.

9. Lahutusnõustaja külastamine. Mina käisin seal mõne korra ja see aitas küll. Ma sain nõu, kuidas end ise aidata, eriti just hingeliselt, ja võimaluse end tühjemaks rääkida. Võõrale inimesele kurtmine on veidi teine kui sõbrannale kurtmine, see annab teistsuguse perspektiivi ja lahutusnõustajad on näinud igasuguseid lahutajaid.

10. Kirjutamine. Kirjutasin lihtsalt oma päevast, tunnetest, mõtetest. See aitas end maha laadida, olla iga järgmine hetk pisut tühjem valust. Sellest kujunes mul harjumus ja nüüd, aasta hiljem, kirjutan üles juba muidki asju.

11. Vaimse maailma poole pöördumine. See on hästi individuaalne, sest mõni seda ei vaja või ei oska tahta. Aga mind aitas, kui ma pöördusin esmalt nõia ja selgeltnägija poole, sealt edasi leidsin tee juba sügavamate hingetarkuste, üksiolemise, mediteerimise juurde ja see on jäänud minu suureks pidepunktiks tänaseni, muutnud mu rahulikumaks, enesega rahulolevamaks ja aidanud leida kadunud tasakaalu. Viimane tuleb tasapisi, aga ta tuleb!

Mis ei aita?

1. Endale pidev kinnitamine, et sa saad sellega hakkama. Pole vaja olla kohe tugev. Pikas perspektiivis muidugi saad hakkama, aga luba endale olla kurb, vihane, masendunud, meeleheitel just siis, kui need tunded sind valdavad. Nende tunnete läbielamine on puhastav ja keha vabastav, nende allasurumine viib aga lõpuks depressioonini.

2. Iga hinna eest lootmine, et see on mingi nõme uni, küll eks võtab aru pähe ja tuleb tagasi. Ei tule. Kui sul on selgem hetk, saad ehk aru, et sa ei tahagi, et ta tagasi tuleks, sest ta tegi sulle ikka roppu moodi haiget.

3. Oma sugulastega kaasa kurtmine. Pärast lahutust saad aru, kui suur on tegelikult sinu suguselts! Telefon heliseb vahetpidamata. See on sugulastele suur šokk ja nad ei saa sellest aru. Muidugi ei saa — nad elavad eemal ja sa näed neid vaid matustel ja laulupeol. Pidev põhjendamine, seletamine ja teemal tuututamine viib su alati alguspunkti tagasi ning ahvatleb eksist halba rääkima. Võibolla mõnd see aitab, minule mõjus see lõppkokkuvõttes halvasti. Mingi aeg ma tahtsin oma eksi halvas valguses näidata, et endal oleks vähekenegi parem, aga see tekitab moonutatud reaalsuse ja seda ei ole vaja, sest ta on ikkagi su laste isa ja aidanud luua nende ja meie ühist elu. Sel ajal ei ole sinu ülesanne sugulasi rahustada ja neid aidata — pööra oma silm, nagu Sauron seda tegi, teadlikult enda sisse ja püsi seal. Ole mõnda aega see "paha", kes ei taha sugulasi teenindada.

4. Söömine. Magusa söömine. Ülesöömine. No mitte midagi ei aidanud. Minul tekkis sel ajal ka täielik isutus ja ma pidin end sööma sundima. Kaal näitas iga korraga aina ilusamaid numbreid, kuniks mul hakkas füüsiliselt halb. Siis võtsin ette sefiirikorvikesed, pitsad, burksid jms, ning hakkas veel halvem. Kui pole isu, siis lihtsalt pole. See on mööduv nähtus.

5. Kiirelt endale uue kaaslase leidmine. Kuna sa ei taha üksi olla, õieti ei oskagi, siis otsid pea kohe omale kellegi, kes võiks tulla su voodit soojendama. See on inimlik, sest sa vajad lähedust ja kinnitust, et sa pole naisena päris persekukkunud. Kahjuks teeb see asja ainult hullemaks, sest kiirelt minnakse laiali, ja üks pisike valu lisandub su suurele valule. Sa oled nii katki, et nagunii pole sust õiget inimest, rääkimata mingist võimalusest luua uut suhet. Liiatigi ei ole see aus teise vastu. Aga enamik teevad selle rumala sammu ja enamik saavad tagantjärele aru, kui idiootlik see oli. Lase endal olla üksi ja paraneda.

6. Iga hinna eest väljas käimine ja mööda pidusid traageldamine. Jah, aitab ehk korra-paar, saad oma hulluelult pilgu eemale, aga esiteks ei viitsi keegi peol kuulata su jamasid, sest niikuinii ei oska sa muust sel ajal rääkida, ja teiseks pole sul tegelikult ka õiget tuju pidutseda. Sa oled sõna otseses mõttes ilonpilaaja. Ole parem kodus, lammuta elamist laiali või mine loodusesse.

7. Hulluste otsimine. Võtan koerad (endal on kolm kassi), müün selle maja, ostan uue, kolin Aasiasse, lähen kloostrisse nunnaks, proovin narkootikume, teen oma tätoveeringu, ajan end kiilaks. Keha tahab põgeneda. Proovida ju võib, aga see ajab su peast segi, mida sa niigi juba oled. Sul on üks keha, ära vii seda veel suuremasse stressi.

8. Eestis ilmunud lahutusteemaliste raamatute lugemine. Täielik kräpp. Suurem osa netimaterjalist on ka jama, kuigi mõni asi võib sind ka kõnetada. Et tähelepanu on nulli ligi, siis ei saa ka niisama lugeda, telekat vaadata, filme nautida, sest sul ei jagu selleks kannatlikkust. Ongi hea, lammuta kappe, sordi elamist, mine loodusesse või trenni (aitab suure füüsilise koormusega trenn või jooga). Hiljem, kui oled juba rahunenud, leiad iseenesest üles ka raamatud, mis sind aitavad edasi. Enamasti ei pasunda need enam lahutusest, vaid juba sellest, kuidas ennast aidata üldisemas mõttes.

9. Eksabikaasaga tihedalt suhtlemine. Võib olla, et temagi otsib kontakti, aga siin tuleks hambad ristis eemal olla. Tihe suhtlus saadab ajule segaseid signaale (äkki me lepime ära?, äkki…) Mida vähem on suhtlust, seda parem on paraneda. Öeldakse, et nullsuhtlust on teinekord parim viis purunenud suhtest ülesaamiseks.

10. Kujutelm, et kui on möödas esimesed kolm-neli kuud, siis elu normaliseerub. Normaalne ei ole elu veel kaua. Esimesed kolm-neli kuud on enamiku lahkuläinute jaoks nagu must auk. See on leinaperiood, mil ei oodatagi sinult mingeid vägitegusid ega kangelaseks olemist (kes ootab, on lollakas), nii et anna endale teadlikult armu. Lase endal olla, leina. Kõik, mis tunned, et aitab, seda kasuta. Mis sind ei näi teenivat, viska ära.

See on suur hingeline revisjon, mis siis alanud on ja see kestab veel pikalt, minnes aja möödudes konkreetsemaks ja kergemaks, selgemaks, aga endine ei ole enam elu kunagi. See protsess muudab sind pöörasel moel ja kui saabub kord hetk, mil võid öelda, et lahutus ei torka enam, kui sellele mõtled, siis oled 100% teine inimene — parem, ilusam, kogenum, targem, tugevam, tasakaalukam, abivalmim ja väekam.

Kuskil poole aasta möödudes taipad midagi, mis teeb edasisammu jõudsamaks ja meele rõõmsamaks — sa saad teha täpselt seda, mida tahad, millal tahad ja kuidas. Mõeldes ainult iseendale. See on võimas tunne ja taipamine.