Kuulamisest ja kuulamisnäost
Ma olen väga hea suhtleja – arvab mõni, kes nii kahekesi olles kui ka suuremas seltskonnas käitub stiilis “ise küsin – ise vastan”. Ent see, kes aina ennast esile toob, teisi ei kuula ega rääkida lase, ei ole kindlasti hea suhtleja.
Hea suhtleja oskab nii mõjusalt rääkida kui ka empaatiliselt kuulata – ja tunneb ära, millal on sobiv aeg üheks või teiseks.
Kas kuulasin või tegin kuulamise nägu? Pole argisemaid olukordi kui need, mil kaks inimest kohtuvad ja soovivad teineteisele midagi rääkida. Vähemalt üks kahest peaks tegelema siis kuulamisega – et teist paremini mõista, et rohkem teada saada, et klaarida erimeelsusi, märgata õhusolevaid probleeme jne.
Kuid sellistes situatsioonides juhtub tihti, et jutt lõpeb kummagi poole rahulolematusega, ja peapõhjus on, et kumbki pole teist tegelikult kuulanud. Üks tegi vaid kuulaja nägu, samal ajal oma asjadele mõeldes, teine alustas uut teemat kohe, kui teine hetkeks vait jäi. Üks asus varmalt teist õpetama, kui see vaevalt oma murega välja jõudis tulla, teine süstis jutu vahele, et innukalt ja paljusõnaliselt selgitada hoopis omi kogemusi. Selline käitumisviis takistab tõsiselt meie head suhtlemist, seega ka head suhet.
Neil inimestel, kes ei võta vaevaks teist kuulata, on suhted tihti pealispindsed või jäävad nad hoopis üksi, sest peletavad enesekeskselt eemale needki suhte-eod, millest asja võiks saada. Seinale on ju mõttetu midagi rääkida. Veel mõttetum ja sügavat pettumust tekitav on rääkida sellega, kes igat kaasvestleja mõttealget kasutab vaid iseenda eksponeerimiseks.
Kes siis meeldida ei tahaks! Kas tunnistame seda endale või ei, igaühel on vajadus teistele meeldida, olla kena inimene. See on üks oluline kuulamisnäo ettemanamise põhjus. Kui mina teda poole kõrvaga kuulan, siis ehk kuulab hiljem ka tema mind? Vahel püütakse kaaslase jutust vaid ühte kildu ja ülejäänud jutt tegelikult ei huvitagi. Tihti jäädakse kuulama vaid selleks, et vaikselt vastuväiteid koguda, teise jutus nõrku kohti leida, et neid hiljem oma vastuses kasutada.
Üks tüüpilisemaid vigu, mida pealiskaudsel kuulamisel teeme, on see, et tegelikult ei kuula me mitte teist inimest, vaid oma sisekõnet. Sajaprotsendilise kuulamise asemel vaeme, mida vastata, ja ootame pinevalt oma kõnejärge. Või laseme mõtteil uidata ei tea kuhu.
Mõistagi on see kõik ka igati arusaadav – ise oleme endale kõige lähedasemad, oma mõtted ja tunded on kõige tähtsamad, kuulamine ja vait püsimine võib tunduda ülemäära pingutav või tuua mõtte iseenda tähtsusetusest.
Kuid miimikal, kehal, hääletoonil ja pilgul on alati oma jutt rääkida. Vahel öeldakse: no ta vähemalt kuulas mind viisakuse pärast ära. Nii on mugavam, harjunum: üks teeb kuulamise nägu ja teine, et usub kaaslast kuulavat.
Kui palju maksab trikitamine Loomulikult tuleb ette olukordi, kus formaalne rollisuhe on kohane ja lausa hädavajalik. Me kõik harrastame vahel pseudokuulamist. Halvaks kisub asi siis, kui suurem jagu me vestlusi on sellised. Mida vähem on inimesi, keda sa oled nõus tõeliselt kuulama, seda vähem on su elus ehedaid suhteid.
On ka tõsi, et iga jutt ehk ei väärigi kuulamist. Ja vahel on liiga vähe aega. Juhtub, et vestluskaaslase ülesvõetud teema sind raasugi ei huvita. Siis võid oma seisukohta ju selgesti väljendada – mõistagi moel, mis kaaslast ei haava.
Sest mida toovad kaasa olukorrad, mil ausus enda ja teiste vastu üle jõu käib? Mõttetu trikitamise, mis kuhugi ei vii. Kui sa ei kuula, siis sa ei ole kohal. Kui sa ei ole kohal, ei saa sa aru. Tehes kellegi kuulamise asemel vaid kuulamisnäo, lood sa ühtlasi suhteid, mis on vaid suhete moodi. Rääkimata vähematest kahjudest, näiteks sellest, et seesuguste “just nagu” jutuajamiste põhjal tehtavad otsused võivad valeks osutuda. Nii on kerge teha vääri järeldusi, manada silme ette valetõlgendusi ja nõnda lisandub mõnigi probleem su enda ja teistegi ellu. Kuulamisnäo tegijad manavad tihti lisaks sellele ette ka nn mõistmisnäo, mängitakse ja-jaa-saan-aru mängu. Ent tegelikult pole sellestki trikist kasu. Kui väljendan oma mõistmist vaid sõnades, tajub teine mind ikkagi ebasiira ja seega ebausaldusväärsena.
Teadlikkus aitab edasi Vahel takistab meid teist kuulamast hirm teada saada midagi sellist, mida me tegelikult kuulda ei soovi. On teisigi hirme, mis sunnivad meid kuulamise asemel seina ehitama. Äkki ei mõista ma rääkija juttu ja mu eneseusaldus lööb kõikuma? Äkki ei suuda ma teise mõtetest ja vajadustest lugu pidada? Kas olen piisavalt tugev, et pärast teise kuulamist jääda oma seisukohtadele kindlaks? Vastukaaluks võiks küsida: kas see, et ma silmad kinni panen, teeb ebameeldiva olematuks? Kas edasi aitab tähtsatest asjadest rääkimine või nendest vaikimine?
Isegi kõige täiuslikum kuulamisega kaasnev mõistmine ei tähenda, et peaksin teise mõtte- või käitumisviisi enda omaks võtma, teise ellu ja probleemidesse sulanduma. Hea kuulaja astub küll teise kingadesse, et tunnetada, kuidas seal olla on. Kuid siis tuleb ta endasse jälle tagasi.
Iga kogetud tunde ja hoiakuga võiks kaasneda teadlikkus sellest. Inimene, kes lubab endale olla see, kes ta on ka sisimas, ja julgeb välja öelda, mida ta tegelikult mõtleb, äratab usaldust. Ausad ja ehtsad suhted algavad ehedast suhtest iseendaga, mis tähendab iseenda tunnete ja mõtete aktsepteerimist – oskust kuulata iseend.
Ehedus on kõige olulisem Õnneks on kuulamisoskusega nagu kõigi teistegi oskustega – seda on võimalik arendada sobivate mudelite õppimisega. Tehnilise pagasi täiendamisest ei piisa, kui omaks ei võeta endast ja teisest lugupidavaid hoiakuid.
Tõhus kuulamine on täit tähelepanu ja suurt keskendumist nõudev tegevus. Kui oled kedagi n-ö täiega kuulanud, siis tead, et see tegevus võib olla ülimalt paeluv, kuid ka suurt pingutust nõudev.
Suhtlemisoskusi õpetades ütlen tihti koolitatavatele: kui sul keerukana tunduvas suhtlemisolukorras ka mitte ükski õpitud mudel meelde ei tule, siis rääkija rollis olles ütle lihtsalt, mida mõtled, tunned ja vajad, ning tee seda siiralt. Kui oled kuulaja rollis, ole kontaktis ning püüa aru saada, mida mõtleb, tunneb ja vajab teine.
