“Palun ära võta telefoni vastu!”
Britt räägib, et võõrale helistamine on kohe väga keeruline. Näiteks kui on vaja võtta mõne tühise asja pärast ametiasutusse kõne, tunneb naine, kuidas tal keha üleni kuumaks läheb. Peopesad muutuvad higiseks, pea hakkab ringi käima ja kõrvus kumisema. “Paanikaosakond! Kui siis lõpuks numbri valitud saan ja kuulen, kuidas telefon kutsub, siis palun mõttes, et keegi toru ei tõstaks. Sest nagunii ma unustan ära, mida üldse rääkima pidin,” kirjeldab ta. Küsimus pole sugugi keelebarjääris, sest Britt valdab hästi prantsuse keelt. Täpselt samamoodi on ta kõnega jännis siis, kui on vaja rääkida emakeeles.
Kõige hirmsama helistamiskogemusena toob Britt esile kõne sotsiaalametisse. “Esialgu otsisin oma küsimusele muidugi vastuseid kodulehelt, aga tuli välja, et pean ikkagi helistama. Küll ma närveerisin, et ei puterdaks ja midagi ära ei unustaks. Vastu võttis keegi üle keskmise ebameeldiv daam, kes terve kõne jooksul mõmises, et minu probleem ei puutu üldse temasse, tema midagi ei tea ja otsigu ma aga internetist. Ehk kogu närvitsemise tulemusena ei saanud ma ikkagi targemaks ega oma muret lahendatud,” meenutab Britt. “Ma arvan, et räägin kuu jooksul telefoniga maksimaalselt viis minutit. Helistan ainult kiireloomulistes küsimustes ja mitte kunagi selleks, et lihtsalt niisama lobiseda.”
Briti ja paljude teiste helistamisfoobia all kannatajate rõõmuks saab suhelda chatis ja e-kirjadega. Seda võimalust Britt kasutabki, ent ta püüab ka oma telefonihirmu ületada, sundides end vahel helistama. “Mõnikord läheb õnneks, olen ärevusest üle ja saan kõne tehtud. Aga teinekord vajutan telefoni kinni, kui see kutsuma hakkab, ning tunnen ennast pärast läbikukkununa,” ütleb ta. “Siiski on asi läinud paremaks. Analüüsisin oma hirmu ja leidsin, et see on suuresti kinni minu iseloomus. Olen nimelt väga rahumeelne ja kardan arusaamatusi. Neid aga võib helistades ikka ette tulla – sa kas kuuled valesti, kuuled halvasti või unustad tähtsa info hetkega. Sellepärast eelistangi ajada asju kirjalikult. Kui on vaja helistada, siis mõnikord kirjutan enne paberile olulisemad asjad, mida küsida tahan.”

Kas helistamishirm või sotsiaalfoobia?
Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Margit Tamm selgitab, et kõik tunnevad vahel hirmu mõne telefonikõne ees, põhjuseks enamasti ebamugaval teemal rääkimine, ebameeldiva teate edasiandmine või halva uudise kartus. “Sellise kõne võtmist lükatakse tihtipeale veidi edasi, kuid lõpuks tehakse see ikkagi ära ja sellest ei kujune püsivat probleemi. Levinud on, et ei juleta helistada teiste ees või avalikus kohas. Ka see on täiesti normaalne, kui number valitakse hiljem vaiksemas kohas ja omaette,” räägib Tamm.
Probleemiks muutub telefonipelgus aga siis, kui helistamise ees kogetakse paanilist hirmu ning toime ei tulda igapäevaste oluliste asjadega, nagu näiteks ametiasutustesse pöördumine, arsti vastuvõtule aja broneerimine, analüüsivastuste või mõne muu tähtsa info küsimine, fonoluku kasutamine. Vahel ei suudeta ka kõnedele vastata. “Sellisel juhul tekib helistamisele mõeldes ning enne seda tugev ärevus, millega kaasneb südamepekslemine, kuumatunne, higistamine, punastamine, suukuivus, kätevärin ja teised kehalised reaktsioonid. Ebamugavuse vältimiseks loobutaksegi helistamisest ja järjest sagedamini eelistatakse teisi suhtlemisvahendeid,” räägib Tamm.
Hirmu, mis piirneb vaid helistamisega, nimetatakse lihtfoobiaks, kui aga hirmutavad tunduvad ka teised sotsiaalsed olukorrad (näiteks esinemine, koosolekutel sõna võtmine, avalikus kohas söömine, tähelepanu keskpunktis olemine vms), võib tegemist olla sotsiaalfoobiaga.

Miks on helistamine hirmus?
Tamm ütleb, et hirmu juured on väga erinevad. “Kui sa oled saanud telefoni teel kunagi ärevust tekitanud infot, näiteks sulle on teatatud lähedasega juhtunud õnnetusest või surmast, siis on loomulik, et sa telefonihelinat kuuldes võpatad. Aja jooksul leeveneb selline reaktsioon ise,” sõnab Tamm. “Sagedamini aga on hirmu põhjused hoopis meie mõtetes. Eeldatakse ja kardetakse, et telefonile vastaja on kriitiline, pahas tujus ja vastab järsult jne. Paljud pelgavad, et kui tekib tugev ärevus, läheb kõik meelest ja ühtegi sõna ei suudeta öelda, hakatakse kokutama, tehakse ennast lolliks ning teised naeravad nende üle. Kui enne helistamist selliseid mõtteid mõelda ja neid uskuda, tundubki hea lahendus kõne hoopis ära jätta.”
Veel muretsetakse, et äkki kõne teeb teisele tüli või äkki helistatakse ebasobival ajal. Ka see on tavapärane väljamõeldud põhjus loobumiseks.
Terapeut soovitab helistamishirmu puhul endalt küsida, mida siis õigupoolest kardetakse. Nii võib selguda, et hirmutav pole mitte vestlus ise, vaid hoopis iseenda ebamugavustunne. Kogu aur läheb enda rahustamisele ja ärevuse allasurumisele. “Ärevus on küll ebameeldiv, aga ei võta ära kõnevõimet ega takista rääkimist ja kuulamist. Ja kui ebamugavusest hoolimata keskenduda sellele, mida teine öelda tahab, väheneb ka ärevus justkui iseenesest. Helistades ei ole vaja tegeleda hirmust ülesaamisega, vaid ikka oma ülesandega, milleks on rääkimine, küsimine, vastamine, kuulamine,” ütleb Tamm.
Ta soovitab olulised mõtted ja küsimused enne helistamist kirja panna. Siis on kindel, et kõige tähtsam asi suure närvitsemisega sootuks meelest ära ei lähe. Küll aga pole kasu sellest, kui seada endale liiga ebamäärane eesmärk, nagu näiteks “ma pean selle kõne ära tegema” või “ma pean olema enesekindel”. Nõnda ähmaselt asjale lähenedes võib olla keeruline vestlust alustada ja kohe õigeid sõnu leida.

Probleemi vältimine süvendab seda
Helistamishirmu lahenduseks ei ole Tamme sõnul kõnede vältimine. Kui pelgus sotsiaalsete olukordade, sh helistamise ees muutub nii häirivaks, et kahjustab elukvaliteeti, on soovitatav pöörduda psühhoterapeudi poole.
Tasub teada, et sotsiaalfoobia, mille üks väljendus võib olla hirm telefoniga rääkimise ees, kipub aja jooksul süvenema. Hirm muutub intensiivsemaks sellest hoolimata, et kardetud olukorrad ei lõpegi katastroofiga. Kriitiliste situatsioonide vältimine ja järjest inimpelglikumaks muutumine on sotsiaalfoobia puhul üsna tavaline. Abi saab kognitiiv-käitumisteraapiast, eriti grupiteraapiast.
“Teraapias õpitakse oma ärevust aktsepteerima, tähelepanu ärevuse asemel hetkeülesandele suunama. Kõrgete suhtlemisstandardite asemel sõnastatakse konkreetsed ülesanded, millega sotsiaalsetes olukordades ärevusest hoolimata tegelema hakatakse,” selgitab Tamm.