Mis asi see ikkagi on, mis teeb ultramaratoonarist joogaõpetaja?

Jooksmisest lummatud noormees poleks kunagi osanud mõeldagi, et pooljuhuslikult valitud joogakursus muudab ta elu. See aga avas ukse maailma, mis on midagi palju sügavamat, kui ta arvas elul enda jaoks varuks olevat.

Lapsest peale jalgpalli mänginud ja koolipõlves pikamaajooksuga alustanud poissi hakkasid teismeeas vaevama nõnda hullud põlvevalud, et ta öösel magadagi ei saanud. Kolmas käik ortopeedi juurde lõppes tohtri karmi otsusega: kõik spordialad peale ujumise on keelatud. “Kuueteistaastasena, kui sul silmad ägedast sportida tahtmisest peas välguvad ja oled tulemuse nimel valmis end arulagedalt pingutades piitsutama, ei tulnud selline asi kõne allagi. Et mis mõttes ei tohi enam joosta! Kuna põlvevalude põhjust öelda ei teatud, hakkasin ise asja uurima ja jõudsin toitumiseni. Sporti tegin ma küll kõvasti, aga mugisin sõna otseses mõttes suhkrut ja saia. Ja siis meenus mulle, et lapsena sõin ma vanaema juures hästi palju juurikaid, pärast tema surma ja maakodu müüki võõrdusin naturaalsest toidust. Nüüd tulid juurikad taas mu ellu,” rõõmustab Peeter. Aasta otsa suristas ta neid iga päev smuutiks terve kilo. Ja põlvevalud kadusid! Enese­diagnoos kõlas: nüüd olen ma terve ja võin uuesti jooksma hakata! 

Aga läks hoopis teisiti ...