Loodus kui halastamatu mõrtsukas
Mäletan aega, mil internet popiks muutus ja räägiti vaimustusega, kui targaks inimesed nüüd saavad, kui kogu see info on neil käeulatuses. Ma ise selle peale eriti ei mõelnud, lihtsalt guugeldasin mõningaid asju ja leidsin, et see on lahe. Internet kujunes minu jaoks heaks allikaks, mis aitas mul vaidlustes isaga peale jääda. Kogu mu elu oli isa olnud kõigeteadja, kellele meeldis vaielda. Kahtlemata oli ta väga tark, aga mind ajas hirmsasti raevu, kui ta väitis end olevat asjatundja valdkondades, millest tal aimugi polnud. Kui ma vaidluste käigus palusin tal oma seisukohti millegagi kinnitada, ütles ta lihtsalt: “Ma lugesin seda kuskilt.”
Interneti tulekuga avanes mul ja mu õel võimalus minna lihtsalt arvuti juurde ja tõestada, et isa esitatud faktid on valed. See tähendas suurt muutust nii meie pereelus kui ka kogu maailmas. Aga varsti hakkasin märkama trendi, mis tekitas minus ebakindlust. Nägin internetis asju, mis olid valed, ja — mis veelgi hullem — inimesed uskusid neid valesid, ükskõik kas oli tegu dieete, ravimeid või poliitikat puudutavate faktidega. Eriti ärevaks tegi mind vaktsineerimisvastane liikumine.
Mulle meeldib lugeda teadusajalooalaseid kirjutisi, kuidas meditsiin muutus primitiivsest nõiakunstist tänapäevaseks imedemaaks. Vaktsiinid on päästnud rohkem elusid kui miski muu inimkonna ajaloos. Ja korraga väidab punt inimesi, et need on tarbetud ja kahjulikud! See tegi mulle tõsiselt muret ja asi on üha halvemaks läinud.
Ma armastan loodust. Minu meelest mõjub loodus rahustavamalt, väge andvamalt ja tervendavamalt kui miski muu, ja enamik nõustub minuga. Aga ma tunnen ka aukartust looduse kui halastamatu mõrtsuka ees. Ajal, kui polnud usaldusväärseid rasestumisvastaseid vahendeid, oli peredes palju lapsi, mu vanavanavanematel näiteks 12. Muidugi siis, kui emal üldse õnnestus sünnitused üle elada. Neli neist lastest suri mõne haiguse kätte. Niimoodi kontrollis sündimust loodus ja minu arvates oli see üsna julm. Mina eelistan, et mul on vähem lapsi, ning lasen neid vaktsineerida, et neid elus hoida.
Aga siin USAs näivad paljud — enamasti valgenahalised, vaesed ja usklikud, või valgenahalised, rikkad ja igavlevad — arvavat, et loodus on täiuslik ja heatahtlik. Kui oma keha ja looduse eest õigesti hoolitseda, tasub loodus sulle selle eest täiusliku tervisega. Arvan, et põlisameeriklased, kellel minu meelest olid loodusega väga terved ja head suhted, vaidleksid vastu, sest loodus hävitas neist 90% rõugete “abil”.
Olen ise suhteliselt terve, samuti mu lapsed. Ma pole sedasorti inimene, kes vähimagi häda korral jookseb arsti juurde tablettide järele. Tegelikult ajan ma lähedasi närvi sellega, et väldin arsti juurde minekut nii kaua kui võimalik. Ehkki ma ei usu homöopaatilistesse ravimitesse või eeterlikesse õlidesse, mis on interneti üle ujutanud, ega ürtidesse, mida võin korjata oma tagaaiast, et neist siis mingit vastikut teed keeta, usun ma omaenda immuunsüsteemi. Immuunsüsteem on looduse tõeline ime. Mõtlen sellest nagu vanaaegsest eeposest, kus head tegelased võitlevad kurjadega. Ja looduslike vahenditega on tõesti võimalik terve püsida — näiteks süües värskeid töötlemata toiduaineid, regulaarselt trenni tehes ja väljas looduse tervendava ilu käes viibides. Aga olgu loodus nii kaunis kui tahes, ei tohiks ära unustada, et seal leidub ka järvi, kuhu võib ära uppuda, ahvatleva välimusega mürgiseeni, pakast, mille käes võid surnuks külmuda, ja tillukesi nähtamatuid olendeid, kes võivad ära tappa su lapsed.
